Elämäni sankari

Täna magasin sisse ja kultuuridevahelisse kommunikatsiooni ei jöudnudki. See-eest koristasin köögi ära, meie kraanikauss oli jube: pool tonni musti nöusid ja Sillu pöhjakörbenud toidujäätmeid ning mingil hetkel pisut minu makarone. Nende viimastega sai üldse nalja, esiteks keesid nad üle, sest ma unustasin kolme pealt madalama temperatuuri peale keerata ning siis praadides eritasid nad mingit veidrat löhna, mille juurteni ma välja ei jöudnudki, vöimalik, et süüdi oli pann, mida olin äsja pesnud, vöi makaronid ise, mis äkki vanad olid. Ei tea, kuid maitsesid normaalselt, kuigi soola olin liiga vähe pannud, aga ketšup parandab köige maitset.

Siis ajasin Die'ga, kes oli usundiloo loengus, MSNis juttu ja otsustasime kaupsis hiljem kokku saada. Mina ja Gary suundusime Zeppelini Maximasse, et endale Lionsi šokolaadi osta, need seal ainult 3,50. Me tee viis meid mööda Aura veekeskusest, mis teeb mulle alati löputult nalja oma klaasist seintega. Maximas kulus loomulikult sada aastat, sest ega ma ainult šokolaadi ostnud, aga pöhilise aja vöttis siiski kassasabas seismine. Nimelt minu ees oleval ostjal oli korvis mingi müts, millel ei olnud triipkoodi küljes ja müüja pidi seda otsima minema. Loomulikult kulus tal selleks poolteist sajandit (tegemist on ju ikkagi Maximaga), siis tagasitulles ta eksis peaaegu kassaga, kuid löpuks sai siiski asjad ostetud.

Die'ga käisime selles mistahes C vöi G-ga algavas kohas söömas, mis kaupsi nullkorrusel on. Ajasime juttu oma tegelaste ja raamatute üle ning röömustasime, et me Inner Editorid nii osavalt ta lemmikloomade köppade ja hammaste vahele on surutud. Die läks edasi sinna toidupoodi ja ma kaupsi naistemaailma endale m antlit vaatama. Löpuks pärast pooltteist tundi valimist ostsin endale hoopis uue jope, mis on päris ninja kohe, tal on ärakäiv karvane krae ja peidetav kapuuts.

Nüüd olen kodus ja söön oma kaneeliküpsiseid ja rüüpan koolat. Sillu teeb ka seda viimast. Pean hakkama kirjutama, loodetavasti Gary räägib ikka minuga pärast seda, kui ta oli sunnitud minuga kaupsis igavlema nii pikalt. Kuulan u2b'st Dingot ja mötlen, et peaks Roswelli uuesti vaatama, aga mitte praegu, sest mul on vaja kirjutada.

Saatsin Jeremy'le ennist kirja, millele ta isegi vastas, polegi teine veel ära surnud, kuigi selline mulje jäi. Lihtsalt töösse mattunud, vaesekene selline. Aga ta huumorimeel on niisama tore kui varem.

Hmm, pühapäeval on isadepäev, peaks issule midagi otsima. Samas on tal kuu löpus ka sünnipäev, mis teeb olukorra veel keerukamaks, kuna kahte kinki on ju raskem leida. Pean mötlema veel selle üle.

~Aure.

Mul on mingi Simsi haigus

Eile mängisin umbes poole kümnest (vöi oli see poole üheteistkümnest? *vaatab logist* Jap, 22.20) mingi poole kolmeni äkki Simsi. No ei ole ju asjalik tegevus, aga loomulikult on mul jälle söltuvus küljes. MOA.

Täna ärkasin suhteliselt normaalsel kellaajal, aga ei töusnud enne poolt kahtteist. Siis läksime maale ja tegime usinasti tööd - laadisime laudu ja muud vanamaja peale, teise Fordi lükkasime ka sinna peitu, sai kenasti koristatud. Öue-Nurr oli meil vastas, söötsime teda mingite vanade kotlettide ja kröbinatega. Emme ütles, et Nurr söitis tal vahepeal käru sees, igavene andekas tegelane selline.

Seejärel, kuskil kuue paiku, läksime Ööriku surnuaeda - sinnakanti pidavat detsembris nunnaklooster tulema, - et paigaldada küünlaid ja natuke haudu korda teha. Selline toredalt pime oli, önneks oli meil taskulamp ja Erikul ta vingeid tossavaid tikke.

Praegu teeb ema pannkooke ja ahjus on liha. Mina plaanin pead pesema minna, süüa ja siis istuda ja oma Nanot kirjutada. Lihtsalt kavatsengi end sundida, mul on isegi küpsiseid, millega Nanot ähvardada (ja iseennast loomulikult). Teoreetiliselt peaksin ma olema vöimeline paartuhat söna vähemalt täna kokku kritseldama. Köik oleneb loomulikult aga sellest, kas ma öigele lainele satun. Ma olen vaadanud, et sellised pisut crack!fikid vöi sarkasmist nöretavad sobivad mulle iseenesest köige rohkem. Njah.

The Killers on lahedad.

~Aure.

Vulkaanidest ja muust

Mul ei ole lihtsalt aega olnud blogisse miskit kirja panna. Endal tundub tiba möttetu ainult paar-kolm rida vöi löiku trükkida, kuid pikemate kokkupanek vötab nii lollilt palju aega, et suure väsimuse korral tuleb enne küll ajusurm, kui asi valmis. :P

Muidugi ei aita siinkohal sugugi kaasa fakt, et mulle meeldib oma teksti enne postitamist mitmeid-setmeid kordi läbi lugeda, vahest ma pean lihtsalt keset lauset kinni ja hakkan algusest peale uuesti lugema. Kas asi selles, et mulle nii väga meeldib enese kirjapandud pläma? Ma usuks ennemini, et asi selles, et ma üritan ikka kontrollida, kas mul järjepidavust on ja ega öigekirjavigu ole.

Igatahes, kui hakata kuskilt pihta, siis pühapäeval sai maal käidud ja löket tehtud. Igavene hunnik oksasodi oli vaja ära pöletada, sest saunataguse tagumine plats läheb järgmine aasta vilja alla ja isa otsustas vösa sealt äärtest ära vötta ning koha korda enne teha. Noh, sai siis suitsukana mängitud ning tööd tehtud. Päris väsitav oli, olime ka terve päeva loomulikult. (Meenus, et mul peaks kuskil kapis üks jäätis olema.)

Esmaspäev oli siis see päev, mil meil selle öppeaasta esimesed bioloogiatunnid olid. Öpetaja, Imbi Uulop (vöi Oolup) oli nimi vist, tundub suhteliselt normaalne olevat, ta juttu on vähemalt vöimalik kuulata, mitte nii nagu Sadami puhul, kus lihtsalt see kohutav hulk äää-tamist ja eee-tamist löpuks nii pinda käima hakkas.

Kella neljast oli siis OGA lepingute sölmimine. W00t, olen katseajal, kuid misiganes. :D Sai siis torti ja küpsist söödud, mahla joodud ning tööd tehtud. Valisime ametimehi: Mari-Liis on edasi president, Hannes on ase, mina olen sekretäär-protokollija, Maarja ja Karoliin on raamatupidajad, Ketlin on sünnipäevade organisaator ja teised on ka mingid asjapulgad. Möni inimene oli puudu ka, mistöttu polegi köiki ameteid veel paika saadud.

Täna oli meil eesti keeles kirjandi kirjutamine, väga inimlikud teemad olid, ehk siis pöhiliselt inimese, tema valikute ja elu ümber keerlevad. Mina kirjutasin hunniku (haiget) teksti kokku teemal "Mis on elu möte? (loetud kirjanduse pöhjal)" Pöhinesin oma jutus ka kolmele kirjanduslikule teosele ("Töde ja öigus", "Dorian Gray" ja "Faust") - loodetavasti öpetaja ikka märkab seekord neid seal teksti sees. Muidu oli ikkagi suht kehvapoolne jutt, ma kardan, aga eks ootame ja näeme tulemused ära, miliganes need siis ka tule.

Matas oli ka veel tunna vektorite peale, usun, et tuleb normaalne hinne. Ei tundunud nagu oleks väga nihu läinud, kuid vöib juhtuda, et möned vead kirjutasin ikkagi sisse.

Kirjutamisega seoses - ei ole kirjutanud ühtegi oma juttu edasi, pole lihtsalt aega olnud, kuid loodan, et homme ingas saab ehk midagi kirja, kui inspiratsioon peaks otsustama mind külastada. Inga eelis ongi see, et kuna kolmveerand klassi on ääretult aeglane, siis mul on rahumeeli aega tegeleda omade asjadega.

Viimased paar tundi olen metsikult ajaloo töövihiku ülesandeid teinud - need on need köige vastikumad asjad üldse, enam möttetumaks minna vist ei saakski. Aga kuna Ivo ähvardas, et ta korjab need kokku ja paneb hinded, siis pidin ju ära tegema. Paar ülesannet on tegemata ka, loodetavasti saan homme Mare pealt maha teha need, sest ma lihtsalt ei jaganud matsu ära. :D

Ma esmaspäeval mötisklesin elu möttest enne mata tundi, ja ena! kohe tulebki see kirjandi teemaks. Olen alati öelnud, et mul on prohvetlikud vöimed. :P

Täna hommikul nägin unes mingeid eriti huvitavaid, kuid omapäraseid asju. Köigepealt ma olin maal, tudisin ema-isa toas nende vanas voodis mingi ilge suure tekikuhja all ja patjade otsas, hästi-hästi mönus oli, kuid siis tuli mingil hetkel vanaema äratama, tömbas kardinad eest ja puha, kuigi ma teesklesin magamist. Ja siis lendas toas ja kardina peal ringi mingi pirakas putukas, ei teagi, mis täpselt.

Teine unenägu oli veelgi veidram. Meie klass korraldas koolis mingit laata vöi lihtsalt letti. Müüsime seal igast söödavaid asju: öunu, apelsine, komme, küpsiseid ja palju muud. Tegevus toimus otsekui saksa keele klassis, ainult, et see oli kuidagi paar korrust nagu allpool ja moondunud völvkaartega keldrimoodi asjanduseks, kus siiski oli mingil hetkel aknad olemas. Ma tean, et Iivika tegeles müügiga, ka Mari-Liis; mina ronisin millalgi üle laudade. Siis vahepeal kirjutasid Rando ja veel paar poissi minu mingisugust kodust tööd maha - hiljem tuli välja, et Vann väitis, et see on transkriptsiooni ülesanne, kuigi tahtis olla rohkem kalligraafia. Nii et ma ei teagi. :D

Ja enne, kui päris meelest läheb, mainiksin ära, et ma kavatsen pärast kooli löpetamist katsuda sisse saada inglise filoloogiasse, öigusteadusesse ja geoloogiasse, sest geoloogia ja eriti vulkaanindus on üle köige. Kuhu ma sisse saan, kuhu veel kandideerin ja mis siis ikkagi saab, seda näeb hiljem. Kuid tahaks Tartusse, öudselt tahaks kohe. :P

~Liisa.

Nädalalöpp

Ongi selleks korraks esimene koolinädal läbi. Väsimus on suhteliselt suur, tahaks magama. Täna sai koolis olümpiamängude jaoks vajalikke asju tehtud, siis retsimise plaane hautud ning muidu pulatud. Kaasik sadas lihtsalt lampi välja küsimusega, et ma asendan öpetajate päeval teda. See oli tal selline mitte väga küsiv küsimus. Aga mis mul ikka selle vastu olla saab.

Nädalavahetusel peab öpikutele paberid ümber panema. Kindlasti peab matemaatika kodused tööd ära tegema, ka geograafias oli vist miskit. Esmaspäeval on meil ka arvuti tund, mida kusjuures sel aastal varem pole olnudki - toimub see siis vanas giuga klassis. Kuulsin, et seal olevat ainult kaheksateist kompuutrit, tahaks teada, kuidas me köik sinna ära mahtuma peaksime? Aga eks näeb.

Tänaseks köik. Homme pikemalt. (Tee ja küpsised on jätkuvalt väga head). Head ööd.

~Aure.