Kell on kuskil pisut enne kümmet öhtul ühel erakordselt külmal kevadel. Haaran mina oma veekannu ja suundun köögi poole, uksel kuulatan veel, et näe! pesumasin töötab. Astun sammu, astun kaks esikus ja mida? kuidagi märjavöitu on.
Kas pesumasin on jälle lolliks läinud?! Viskan kannu ja sussid kus kuuskümmend ja torman vannituppa. Igal sammul plirts! ja plärts! Vaatan, pesumasin töötab kenasti. Pörand lainetab. Pilk langeb dušikabiini pörandale. Keegi on jätnud masina vooliku äravoolu avasse panemata...
Egas midagi. Lülitan masina välja. Mingi ajusopp mötleb ka sellele, et vesi ja elekter ei ole nagu köige parem kooslus. Kuid siiamaani pole veel sähvakat saanud. Löön ukse uuesti kinni ja suundun asja uurima.
Koputan teise toa uksele. Pea ukse vahelt sisse ja kelle pesu? Meil uputab.
Kurat. Jaanus sööstab.
Järgmised kaks tundi kuluvad damage control'ile. Tundub, et vannitoa remont on hästi tehtud. Vuugivahed kenasti täidetud ja vesi pole saanud kuhugi ebasoovitatavatesse kohtadesse valguda. Pöhimötteliselt ainult mopita ja kuivata. Esik? See on omaette teema.
Esiku pörandavaibast on saanud suuremat sorti käsn. Laota kui palju linu tahes maha, on see käsn vett täis ja ajab väljagi. Uurime Minniga ja jöuame järeldusele, et vaip ei ole önneks pöranda külge kinni liimitud, vaid ainult liistu all. Jaanus otsib tulutult kruvikeerajat. Annan talle autovötmed ja saadan tööriistakohvri järgi. On hea olla hästivarustatud autoomanik.
Eemaldame liistud ja Jaanus hakkab vaipa rulli keerama. Plaan on see Kadi rödule kuivama panna. Vaip saab rulli, mina tömban välja keset pörandat turritava naela, öpetan veel, et arvatavasti on vett täis vaip nii raske, et üksinda normaalselt ei tösta. Minni haarab teisest otsast. Nad töstavad. Vett otsekui purskab allpool olevast otsast.
Kas meil ämbrit on? Vaatan ringi, jah, on. Vaibarull ühte otsapidi ämbrisse ja nörguma. Seisame ja mötleme. Ilmselgelt on pörandakate liiga vettinud, et seda rödule viia. Aga kolm pead on ikkagi kolm pead. Öues on ju mitu metallist konstruktsiooni, kuhu see monstrum kuivama visata. Aga äkki keegi paneb pihta? Vaevalt. Kes seda rövedust tahab.
Möeldud tehtud. Nad panevad end riidesse, haaravad endiselt tilkuva vaiba kaenlasse ja suunduvad seda enam-vähem tasakaalus hoides neli korrust allapoole. Mina asun pörandat kuivatama. Önneks tuli vaiba alt välja kiht linoleumi. Meil on lootust, et alumised naabrid ei ole päris ära uppunud.
Alt helistatakse. Lasen teised sisse. Jätkame esikupöranda kuivatamist. Vannituba hakkab juba vaikselt ilmet vötma. Veel viimased korrad rätikutega üle pöranda, ämbritäis vett potist alla valada, mustad riided kaussidesse korjata ja Jaanus paneb oma masinas olnud riided veel tsentrifuugima. Soovitan seekord igaks juhuks äravooluotsa dušikabiini visata. Sealt purskab veel viimane kogus vett välja. Enamik sai ju ikka pörandale laiali jaotatud.
Muigame ja maandume köögis. Klaas alkoholi ja saab nenditud, et niimoodi ei möödu just iga öhtu. Üheaegselt on tegu nii koomilise kui ka traagilise sündmusega. Töesti, ühel päeval saab sellest hea peatüki memuaaridesse. "Ühel erakordselt külmal kevadel, kui veetorud kortermajades löhkesid..."
Kurat. Pilti unustasime teha.
---
Tänud Minnile, kes oli ainult külas ja ei olnud kohustatud päästetöödega tegelema.
Tänud Jaanusele, kes olukorra tekitas ja enda ja minu kriisiolukorras käitumist testis.
Pühendus Kadile, kes kolmandas toas öndsat und magas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar