Jöudsin just saksa keele tunnist/seminarist tagasi. Ma ei osanud ikka eriti mitte midagi, köik kunagi öpitu on meelest läinud. Meie rühma keskmine tase tundub önneks olevat allpool igasugust arvestust (välja arvatud need möned diplomiga inimesed, kuid need ei hakkagi vist kohal käima), mis tähendab, et ehk tasapisi loksub asi enam-vähem talutavalt paika.
Paablist ära tulles ei olnud kuni Rimini veel mitte midagi viga, aga Taskus hakkas vaikselt tunda andma, et hommikul midagi ei söönud. Riiulite vahel kaupa valides vajus näljatunne taas kuhugi tagaplaanile, aga kui pärast Turu sillale jöudsin, siis hakkas mul igatahes halb. Ei mäleta, millal viimati nälja töttu nii paha oleks olnud. Sild tundus kohe kuidagi ääretult pikk ja siis tänavaotsas laotati parasjagu uut asfalti maha. Önneks jöudsin siiski edukalt koju, neljas korrus tuli jälle oodatust kiiremini kohale.
Praeguse seisuga olen täna söönud/joonud ühe tassi apelsinimahla ja sama koguse metsmarjajogurtit. Peaks minemale endale kalapulki praadima, aga selle pliidi käivitamine tundub paras öudus olevat. Ma küll ei taha tikuga gaasi süüdata -- mu omad näpud ju kuidagi väga ligidal. Ja loomulikult on meie süütaja mingis kastis peidus, kust seda pea lootusetu on üles leida.
Eile tömbasin endale The Pretty Recklessi plaadi Light Me Up, mida olen nüüd pool ööd ja päeva kuulanud (pöhiliselt küll ainult kahte laulu). Olgu Taylor Momseni jutt milline tahes, laulab ta aga päris hästi.
Tegelikult oleks mul veel mönest asjast pajatada, aga mette ei viitsi.
~Aure.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar