See pealkiri ei ole sugugi nii humoorikas (nuumorikas?), kui ma sooviksin, kuid kahjuks ei ole mul hetkel ühtegi teist rämpskirja. Lihtsalt masendav, kuidas selline olukord tekkida vöib. Muidugi vöib ju küsida, et mis normaalsematel pealkirjadel viga on, kuid sellele ma vastaks, et normaalne ei ole ju normaalne ja pealegi mul on täna mingi nostalgiline hetk vist.
Eile sai suhteliselt hilja magama mindud, sest pidasin vajalikuks öhtul veel pea ka ära pesta. Hommikul oli äratus juba kella seitsmest, millele järgnes natuke netist linnaliinibusside otsimist ja riietumist ja muid hommikusi tegevusi, mille hulka söömine eriti hästi mahtuda ei tahtnud. Olles kaks moosisaia alla kugistanud, seadsin paar minutit enne kaheksat sammud Vanemuise poole ja oma esimesse füüsikalise maailmapildi seminari.
Tarkpea on väga naljakas! Jaburalt varajasele kellaajale vaatama, suutsin ma isegi kaasa möelda ja löpuks neli punkti eksamitulemusse teenida, mis on iseenesest väga meeldiv, sest mina ja öppimine töödeks eriti hästi käsikäes köndida ei taha. Kalev tegi jälle temalikke nalju ja laulis meile - väga tujutöstev.
Järgmine loeng oli meil löbus keemia praktikum Chemicumi hoones Ravila tänaval! Söitsime bussiga Biomeedikumi ette, sest ei viitsinud jala kömpida, kuigi Tartu bussipiletid on ikka häbiväärselt kallid. Ekslesime siis uues majas pisut - neil on nn löppviimistlus kohati veel pooleli, igal pool vedeleb mingit nodi ja ustele on numbrid panemata, etc - kuni leidsime oma öppejöu, kes oli vahepeal fuajeesse tekkinud, üles ning suundusime mingisse laboratooriumi. Noh, see arvutusülesannete töö, mis ta meil jälle teha lasi, ei meeldinud mulle mitte üks teps, sest ma lihtsalt ei jaga praegu matsu ära ja moolid ei ole mulle kunagi meeldinud, aga katsevahenditega mässamine oli tore ja järgmine kord läheme juba väga praktiliseks kätte.
Tagasi tulime jala, sest aega ju oli ja jalutamine möjub ainult hästi. Muidugi pidi tänane kolmas loeng toimuma taaskord Vanemuises. Keemia alused oli nagu ikka, ehk siis masendav ja täitsa vöimatu konspekteerida. Dekaan ei pea miskipärast vajalikuks oma juttu pause tekitada, mille ajal öpilased kasvöi "Ahhaa!" jöuaksid möelda.
Sealt edasi suundusin Jakobi kahe poole, kus kolmas evolutsiooniteooria loeng aset leidis. Enne hüppasin ka Comarxist läbi, sest olin nälga suremas. Seal olles sain Eriku käest sönumi teatega, et üldine usundilugu jääb ära, mis löikas mu muidu röögatult pika päeva kahe tunni vörra lühemaks. Ma olin vahepeal küll juba jöudnud otsustada, et olen täna nii tubli ja käin ikka köikides loengutes kohal, kuigi mingi hetk oli tahtmine küll koju magama minna.
Minule evolutsiooniteooria meeldib, kuigi öppejöud kipub filosofeerima ja pisut vöib-olla keerutama ning eeldama, et me köik öpime biokeemiat ja geneetika ajalugu ja mida köike veel. Alul mötlesin, et olen ainuke geoloog, aga siis tuli Triine ka ühikast kohale ja pärast nägime veel Siimu ja Mihklit. Teised olid köik jalga lasknud, sest enamikel neist oli öhtul veel matemaatika praktikum ka, kust naljalt puududa ei tasu, ja nii palju loenguid on lihtsalt tappev.
Seejärel tulin koju, panin Supernatural'id tömbama. Tauri tuli külla (ma ei mäleta küll mispärast) - ta oli käinud Vanemuises, sest ei olnud märganud sönumit, mille Erik saatis. Mina tegin endale öhtuks putru, korrastasin oma faile Pisipoja peal ja olin niisama.
Mingi hetk hakkas Jeremy minuga rääkima. Nimelt ta suundub nüüd üpris kohe varsti tormikahjustusi likvideerima. Mitte just üksinda nagu Superman, aga vabatahtlikuna appi. Mingi kaks vöimast taifuuni peaksid veel lähiajal Filipiinidele jöudma. Ma olen mures, kui ma sellele mötlen.
Ma mötlesin algul panna tänasesse posti Styxi Renegade'i, kuid see viimane löik muutis mu meelt.
Ja löpetuseks vöiks öelda, et isegi pealkirjal on mingi sümboolne tähendus, kui seda niimoodi vaadata.
~Aure (hoping you're alright)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar