Nüüd siis jälle tagasi ülikoolilinnas. Vahetasin korterit, nii et vanast Raatuse "ühikast" mind enam leida ei önnestu. Löpus selle korteriga jamamine muutus surmavalt tüütuks. Palju önnele selllele tšikile, kes sisse kolis, saab tolmurulle tootva kodu.
Hakkab juba traditsiooniks muutuma, et miskipärast kooli alguseks ei ole uues elukohas netti. Elioni onu peaks homme, kui hästi läheb, küll saabuma, kuid ilma netita olen ma nagu käe vöi jala kaotanud. Täna päeval telefoniga msni külastades tundsin, kuidas maailm ei olegi mind hüljanud. Milline imelisus!
Raekoja platsil on päris tore istuda. Kuskilt kostub mingit muusikat ja purskkaev suliseb, kuigi päike on maja nurga taga peidus ja seetöttu on sörmed külmast juba pisut kangeks muutunud. Aga kannatab ära.
Muud ehk ei midagi. Alati vöib helistada. XD
~Aure.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar