I want her calendar!

Miks peab Die nii andekas olema? Yes, I'm shamelessly advertising. I'm gonna get that calendar.

Teistel teemadel: Ma tahan hoopis inglise filot öppida, mitte prantsuse. Täna saatsin mönda kohta oma CVd. Mötlesin, et kevadel teen ehk inglise keele eksami uuesti ja suvel katsetan akadeemilist testi - niisama äkki läheb önneks.

Neljapäeval on plaan kodu minna, reedene loeng ei ole nii oluline, et sealt puududa ei tohiks. I have a secret, which I'm not gonna tell you. Pühapäeval saab issuga tagasi, ta suundub edasi Tallinna. Saan siis kergemini puhta pesu tagasi tuua. Pean voodilinad vist Saaremaale viima. Sillums ja Tauri saavad ka autoga tagasi, kuigi laevapileti peavad vist ise ostma, sest bron on tehtud vöi miskit.

Ma mötisklesin siin ja vist, vist, vist on mul mingi idee olemas, millest novembris kirjutada. Ma ei julge sellest pikemalt pajatada, see on praegu nii arengustaadiumis veel, kuid ma julgen pakkuda, et see on sci-fi, kindlalt möjutatud Täheväravast ja Södadest, ma ütleks, et ka Die "Big City'st", kuid see on vaieldav, sest ainsad sarnasused on, et ka minul on pistmist mingi linnaga ja tegevus toimub tulevikus. But then again, that setup isn't all that original, now is it?

---

The butt of the fag was crushed under a heavy boot. The world was alight around them, iridescent gold dancing, flirting with inky blue; the hum of the city was deafening, millions of shards of noise fighting for life, dominance. An everlasting battle of everyday existence.

"The night has come."

She stepped off the edge, gracefully diving for the abyss below. The wind ripped through her hair and pulled at the clothes, making her cloak billow out behind her. Flying, falling. Faster, forever.

In the West, a new day was dawning.

---

Oh jumal, mul on selline multimahla isu hetkel, et mine röögata akna peal. (Ära küsi.) Aga poodi, neetut, ei tehta ju enne kaheksat - vöi lausa üheksat? - lahti. Örr, kuidas ma nii kaua üle elan? Muidem, kell on praegu 4:48. I'm weird.

Vaatasin siin mingi päev Vantage Point'i ära. Kes ei tea, see on film atentaadist mingile USA presidendile Hispaanias mingil terrorivastasel riigipeade kogunemisel. Näidatakse sündmust, sellele eelnenud ja järgnenud tegevust mitmest erinevast vaatenurgast ehk POVist. Lost'i doktor Matthew Fox mängis ka siin, mille suhtes ma olin algul pisut skeptiline, kuid ta osutus hämmastavalt sobivaks.

Seal on väga palju korduvat, nö, kuna näidatakse mitme inimese POVi, siis mitmed asjad kattuvad ja algul vöib see olla päris tüütu, kuna esialgu ei arene sündmused liiga kiiresti. Ennemini tekib tunne, et venib ja piisavalt palju uut ei saada teada, kuid löpuks tempo kiireneb ja löpp on päris pinev.

Mina avastasin, et kui filmi algul olin ma nn "heade" kuttide poolt, ehk USA & Co, siis süžee arenedes mu sümpaatia kaldus "pahadele", ehk siis terroristidele. Mine vöta kinni miks, aga üks lause jäi mulle eriti kölavalt meelde: "The beauty of American arrogance is that they can't imagine a world where they're not a step ahead." - Suarez.

~Aure.