Ma arvasin eile, et oli täna. Ning täna arvasin terve päeva, et oli homme. Lohutav on teada, et tegelikult on veel lausa kolm päeva - ja mitte ainult kaks - vaheajast järele jäänud.
Kuigi ega see eriti palju ju ei anna. Tegemata asju on jätkuvalt palju, vöimalik, et neid on lausa juurde tulnud, ning mötted on kinni ainult ühe asja juures ja lahti nad sealt naljalt tulla ei taha.
Arvatavasti on viga selles, et mulle ei meeldi asju löpetada. Löpetatud asjad kaotavad oma völu - nad on nagu tühjaks raputatud suhkrukotid, mille otstarve ja ilu on koos suhkruga minema kantud. Enam ei ole ja enam ei saagi olema.
Löpetamata asjad see-eest kannavad endas igikestvaid variante, valikuvöimalusi, jätku ja elu. Midagi öhkörnalt ilusat peitub teadmises, et alati on vöimalik tagasi pöörduda ning jätkata täpselt sealt, kus pooleli jäädi, vöi kustiganest süda ihaldab.
Löpetamata löppude terviseks, et nad kunagi ei löppeks.
~Liisa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar